Majanduslikus mõttes võib mets omanikule kasu tuua mitut moodi
Sotsiaalmeedias on raievastased süüdistanud ka metsaomanikke rahaahnuses, mis justnagu väljenduvat püsivas raiumissoovis. See pole nii ja sedasi väita on vale ka seetõttu, et Eesti metsaomanikkond on väga mitmekesine.
Eesti Metsakeskus tegi 2011 huvitava uuringu, mille põhjal seda mitmekesisust iseloomustas. Laias laastus jaotuvad me rohkem kui 100 000 metsaomanikku oma metsaplaanide järgi viide suurde rühma: looduse kaitsjad; mittepuiduliste saaduste kasutajad; nn tööstuslikud tootjad (kasvatavad metsa puidu saamiseks); passiivsed omanikud (majanduseesmärke pole); talumetsaomanikud (puit oma tarbeks).
Lisada saab, et emotsionaalset sidet metsaga leiab igast rühmast – puidu müük ei välista metsaarmastust ja klassikaline metsakasvatus ongi taasiseseisvunud Eestis olnud tihti see, mille kaudu omanik on õppinud oma metsa tundma ja sellest hoolima.
Ent praegu on huvi üle vaadata just metsaomaniku majandustegevuse võimalused.
Puidutulu – laialt levinud. Tõsi, et puidutulu on peamine. Paljudele metsaomanikele on mets tähtis elatusallikas. Aga see ei tähenda raha sülle kukkumist. Metsa majandaja teeb enne tulu saamist suurel määral kulutusi. Kes metsa ei kasvata, saab raietulu vähem.
Klassikaline metsakasvatus tähendab metsa istutamist või külvi, metsakultuuri- ja noorendikuhooldust ja mitut harvendusraiet enne lageraiet. Tulu saamise võimalus tekib metsaomanikule tavaliselt alles pärast esimest harvendusraiet.
Raietulu tuleb omanikule palgi, paberipuidu ja küttepuidu müügist. Metsaomanikud ei müü kogu küttepuitu suurele turule, vaid paljud lõhuvad selle halgudeks ja müüvad kohapeal. Küttepuitu saab ka kraavide puhastamisel või elektriliinide alt. Selle materjali turule viimine sõltub turuseisust.
Spets-metsakasvatus – pigem entusiastide rida. Osa metsaomanikest on rajanud spetsiaalseid puistuid, et sealt saadava puiduga kord turule minna. Näiteks on erametsades olemas maarjakaasikud ja hübriidhaavikud. Omanike turukogemus on peamiselt alles ees.
Küll tegutsevad juba turul metsaomanikud, kes on rajanud endale jõulukuuseistandusi. Tiheda, ilusa turu-jõulukuuse kasvatus nõuab hoolt ja oskusi. Lausa veider on jõulude ajal kuulda, kui jõulukuuseks kasvatatud puu peale kirtsutab „rohelise vaatega” inimene nina, et las puu kasvab metsas, mina valin tehiskuuse.
Puu- ja puiduosad – laialt levinud. On metsaomanikke, kes valmistavad turule vihtasid, samas ei pruugi kõik luua- ja vihatootjad ise metsaomanikud olla. Samamoodi on lood puidukäsitöö tegijatega. Turul liigub tohutus valikus puidust käsitööd nööpidest mööblini, kus materjaliks jämedam või peenem puit, oksad, puupahad ja -seened jne. Puutöömeistrist metsaomanikul on käes põhjatu ladu.
Muud metsasaadused – palju uusi katsetajaid. Marjade ja seente või metsas kasvavate ravimtaimede korjamine turule on metsaomaniku ja teiste võimalus – kui omanik pole spetsiaalset keeldu avaldanud, võib neid saadusi ta metsast korjata igaüks. Selles valdkonnas on toimumas muutus – kokkuostu jaoks korjajaid jääb vähemaks, kuid lisandub töötlejaid (nt keedis). Aeg-ajalt ikka katsetab keegi kase- ja vahtramahlaga ning tekib juurde kõiksuguste uute loodustoodete valmistajaid.
Metsataimi saab ära kasutada ka tuues metsa mesipuud. Vähemalt üks metsaomanik Eestis on valmistanud ekstra oma metsa ette selleks, et kutsuda mesinikke tarudega sinna korjele. Ettevalmistus tähendab metsateede rajamist ja taimekoosluse mitmekesisuse säilitamist.
Matkarajad – üksikud ettevõtjad. Erametsades on üsna palju õppe-, loodus- või matkaradasid, kuid omaniku sissetulekuallikaks need kõik ei ole. On, kui omanik on orienteerunud loodusturismile ja pakub külastajaile „veel midagi muud”.
Jahindus – pigem mitte tuluallikas. Enamasti on kõik erametsad ka jahimaad, kasutus sõltub maaomaniku ja jahimeeste kokkuleppest. Laialt levinud on mitterahalised kokkulepped. Maal elavatel metsaomanikel näiteks: jahimehed hoiavad talvel metsas sihid lumest lahti, käivad kevadel metsa istutamas, jagavad põdrajahil maaomanikuga saaki jne.
Looduskaitsehüvitised – võimalus seaduse alusel. Ka see on metsaomaniku võimalus saada majanduslikku tulu, paraku mittemajandamise eest ja juhtudel, kui vastav loodusobjekt või -kooslus metsas olemas on: vääriselupaiga kaitse lepingud riigiga, Natura 2000 hüvitis, kaitseala maamaksusoodustus. Tegu on valdkonnaga, kust on just praegu välja arenemas teinegi hüvitiste suund – ökosüsteemi teenuste eest.
VIKTOR HAAB
Kasutatud on Eesti Metsakeskuse „Metsaomanike kavatsuste uuringut 2011”.
Ülevaate sellest, kuidas eri uurijad on metsaomanikkonda iseloomustanud, leiab raamatust „Meie, Eesti metsaomanikud” (Eesti Erametsaliidu väljaanne, 2017).
*Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 29. märtsil 2018.